Sügise algusega on mitmed Eesti ujujad suundunud ookeani taha, et siduda õpingud ja treeningud Ameerika ülikoolides. Palju on juureldud selle üle, kas USA-s treenimine on Eesti sportlastele pigem hüppelaud maailma tippu või hoopis risk, mis võib arengut pidurdada.
Sel teemal saavad kogemust jagada 50 meetri seliliujumise rahvusrekordi omanik ja Euroopa meistrivõistluste poolfinalist Mariangela Boitšuk ning juunioride EM-i finaalis ujunud ja Eestit täiskasvanute tiitlivõistlustel esindanud Ralf Roose. Mõlemad jätsid sel sügisel USA-s ülikooli pooleli ning naasid kodusesse treeningkeskkonda Eestis.
Boitšuk läks Arkansase ülikooli alles aasta alguses, kuid juba suvevaheajaks tagasi Eestisse kohvreid pakkides teadis 20-aastane ujuja, et pilet koju on ühe otsaga.
“Põhjuseid, miks ma soovisin Eestisse jääda, oli mitmeid, kuid peamiselt oli see seotud USA peatreeneriga. Meie koostöö ei alanud just kõige sujuvamalt – kohe saabudes põdesin kopsupõletikku ning seetõttu ei saanud treeninguid täies mahus kaasa teha. Üldistades, mulle ei sobinud sealne asjade korraldamine, suhtumine ja probleemide lahendamine,“ selgitas Boitšuk. Ta tunnistab, et korraks käis peas läbi mõte ülikooli vahetada, kuid see jäigi vaid ideeks.
Roose suundus Ameerikasse 2024. aastal kohe pärast keskkooli lõppu. Selle aja jooksul jõudis ta ka ülikooli vahetada. Algselt õppis ta George Washingtoni ülikoolis ja seejärel Kentucky osariigi ülikoolis. Ralf ütleb otse, et tagasituleku taga oli eelkõige tulemuste paigalseis.
“Otsus koju tagasi tulla oli mul päris pikalt mõttes, kuid algselt polnud selles 100% kindel. Lõpuks jäin siiski selle juurde, et kodus on mul parem treenida ja haridus saada. Kuigi USA-s on selleks suurepärased tingimused, tundsin, et seal oli siiski midagi puudu, mida ma Eestist leian,“ rääkis 21-aastane Roose.
“Jõudsin selgusele, et sealne treeningkultuur pole mulle. Teadsin varasema kogemuse põhjal, et Eestis toimis asi mul palju paremini,“ lisas ta.
Kõik tingimused olemas, aga…
Nii Boitšuk kui ka Roose märkisid, et USA ülikooli süsteem on tippspordi tegemiseks paindlik ning tingimused treenimiseks tippklassist.
“Mulle meeldis see, et sain ise endale meelepärase tunniplaani koostada – valisin ise nii ained kui ka kellaajad,“ rääkis Mariangela.
Ralf nõustus: “Õpingud ülikoolis on seal kindlasti kergemad, kui meil gümnaasiumis, kuid kindlasti võib see kooliti erinev olla. On ka koole, kus nõudmised on oluliselt kõrgemad.“
Boitšuk tõi välja ka USA ülikoolitiimide ühtsuse ja üksteisele kaasa elamise: “Seal ei teki tunnet, et oled üksi ning alati on olemas keegi tiimikaaslane, kes ütleb paar head ja julgustavat sõna, see aitab tegelikult väga palju.”
Samas tundsid mõlemad, et USA süsteem ei ole päris nende jaoks ning julgesid astuda suure sammu. Nii jätkavad nad treeninguid koduklubides – Boitšuk Kalevi Ujumiskoolis ja Roose TUKis.
Soovitused noortele
Lõpetuseks palusime mõlemal sportlasel anda nõu noortele, kes kaaluvad Ameerikasse õppima ja treenima minekut.
Mariangela rõhutas, et proovida tasub igal juhul:
“Kui teil on see võimalus USA-sse minna, siis kindlasti minge ja proovige – alati saab tagasi tulla. Nii nagu mulle öeldi: tee seda, mis sulle meeldib ja sind õnnelikuks teeb. Tee otsus, mis on sinu jaoks õige, vahet pole, mida keegi teine arvab või ütleb. Soovitusena ütlen veel, et kui lähete, varuge piisavalt aega dokumentide tegemiseks – neid on vaja palju. Ülikooli valikuga ei tasu kiirustada, võtke aega mõtlemiseks. Kui vähegi võimalik, käige enne otsuse langetamist koole kohapeal vaatamas.“
Ralf lisas, et USA kogemus on väärtuslik, kuid ei pruugi kõigile sobida:
“USA-s õppimine ja treenimine pole kindlasti halb plaan, kuid tuleb valmis olla suurteks muutusteks. Sealne treeningkultuur on täiesti teistsugune kui Eestis, ning lõpuks ei sobi see kõigile. Kindlasti ei ütle ma, et USA-sse ei tasu minna – on palju näiteid Eesti ujujatest, kes on seal kõvasti arenenud, näiteks Margaret Markvardt ja Christopher Palvadre. Samuti on kogenumad sportlased, nagu Ralf Tribuntsov, rääkinud, et neile meeldis ja sobis. Tuleb meeles pidada, et USA-sse minnes võtab sportlane ikkagi riski – uus keskkond ja uued treeningtingimused ei pruugi kõigile sobida.“
Nii Boitšuk kui ka Roose soovitavad kõigil proovida ja katsetada, mis nende jaoks parim on, kuid rõhutavad seda, et kui midagi ei sobi, saab valikut alati muuta.
Mis edasi?
Nüüd treenib Boitšuk treener Martti Aljandi käe all, kuid igapäevast treeningprotsessi segavad vigastused.
“Üheskoos treeneriga uurime, kuidas need korda saada, et saaks taas korralikult treenima hakata,“ nendib Mariangela. Tema sihiks on lühiraja Eesti meistrivõistlustel ujuda isiklikud rekordid ning miks mitte ka püüda mõnda Eesti rekordit.
Roose harjutab taas Tartus treener Karel Seli juhendamisel. Sihid on Ralfil endiselt kõrged: “Tahan ujuda olümpiamängudel ning esindada Eestit maailma tipus. Kuna nüüd võeti kõik 50 meetri distantsid ka võistlusprogrammi, kasvas minu võimalus olümpiamängudele pääsemiseks tohutult. Tahan näidata, et ka väikesest riigist nagu Eesti on võimalik jõuda maailma parimate sekka – nagu on seda teinud Jefimova, Tribuntsov ja Zaitsev.”
Eelmine postitus
Järgmine postitus